U libru, u m'aviva impristatu una certa sora Camedda di a Croix Rouge di l'ADF, una donna unesta, sincera. U libru, "Les poètes maudits" si chjamava, vena à dì "Pueti maladetti".
Passavani l'ori di u doppu mezziornu tandu mi viniva agna tantu l'asgiu di leghja unipocchi di puesie.
Ci n'era una, tra l'altri, chi mi piaciva :
O, suprême Clairon plein des strideurs étranges,
Silences traversés des Mondes et des Anges :
- O l'Oméga, rayon violet de Ses Yeux !
Sta puesia, d'Edda mi diciva. Aghju versificatu, chjamatu la me musa, e mi viniva in corsu :
O, supremi Clerò pienu à strani stridi strani,
Silenzi attraversati da l'Agnuli, da Mondi, da l'Anni :
- O, l'Omega, raghju nieddu di li Sò Occhji !
(Rimbaud, mi pari ch'eddu si chjama u pueta, iè, ni, Rimbaud).